EHITUS.GURU

Populaarteaduslik meediakanal

Nõiajaht Aidu tuulikutele peegeldab paanikat kaitseministeeriumis

Täna Aidu tuulepargis toimuv riigi ja arendajate vägikaikavedu on näide sellest, kuidas kaitseministeerium peab nüüd avalikult oma tegevuse kohta aruandma. Sellest kumab aga läbi paanika ja eneseõigustamine, leiab isiklikele näidetele tuginedes Päite-Vaivina ja Varja tuuleparke Ida-Virumaal arendav Harry Raudvere.

Politseil on kurjategijate püüdmiseks lihtne kuid efektiivne meetod. Pahalane tuleb oma urust välja meelitada ja ta tegutsema sundida. Siis teeb see provotseeritu end paljastavaid vigu ning ülejäänu on ainult tehnika küsimus.

Täpselt samasugune klassikaline mudel kumab läbi ka nüüdseks urust välja pugenud kaitseministeeriumi tegevuses. Aastaid on riik lasknud laagerdada kaitseministeeriumi vastaseid kaebusi kohtus, õigusemõistmisi pidevalt edasi lükates. Täna on nad aga avalikult sunnitud oma tegevusi õigustama. Mida rohkem kaitseministeerium oma senist käitumist üritab põhjendada, seda rohkem ta end sisse mässib.

Küsimus ei ole kaugeltki ainult Aidu tuulepargis, mis on täna meedia huviorbiidis ja mis on sundinud kaitseministeeriumit oma senist tegevust õigustama, vaid kaitseministeeriumi pikas ning sihipärases võitluses kõikide vastu kes üritavad rajada tuuleparke, erandiks miskipärast ainult Eesti Energia.

Keelas Aidu naabruses ka oluliselt madalamad tuulikud

Oleme kuulnud ja üheselt aru saanud kaitseministeeriumi ametnike seletustest, et kui Aidu tuuleparki oleks paigaldatud 185 meetrilise tipukõrgusega Vestase tuulegeneraatorid, siis ei oleks riigi kaitsevõime küsimustega probleeme.

Kui nii, siis miks keelas kaitseministeerium 150 meetrilise tipukõrguse ja palju väiksema rootoriga tuulegeneraatorite paigaldamise Varja tuuleparki, mis asub umbkaudu 15 kilomeetri kaugusel Aidu tuulepargist, kus arvestati kõikide kaitseministeeriumi ettekirjutustega ning mille julgeolekuanalüüsi kiitis riigikaitse seisukohalt õhuvägi heaks? Siit hakkabki hargnema kaitseministeeriumi otsitud valede ahel.

Tuulegeneraatorid plaaniti paigaldada Varja tuuleparki kaitseministeeriumi poolt määratud ja etteantud koordinaatidega sektorisse lisaks veel kenasti radari suhtes ridadesse, et vähendada võimalikku mõju radaripildile.

Küberneetika instituudist telliti kaitseministeeriumi soovitusel kallis radaripildi mõjutuste uuring, mille pädevust oli kaitseministeerium alati heaks ja usaldusväärseks hinnanud. Korduvalt olid ka meie koostööpartneri Hispaania kontserni Iberdrola esindajad kohtunud tuulepargi teemal nii kaitseministeeriumi rahvaga, kui ka tollase majandusministriga. Kõik oli näiliselt korras.

Nendele asjaoludele tuginedes ja heas usus alustati tuulepargi ettevalmistamisega, ehk siis Eleringile kuuluvasse Püssi alajaama liitumispunkti väljaehitamisega. See juhtus oluliselt varem kui Aidu tuulepargi rajamine sai reaalselt olla üleüldse teemaks. Sellest kõigest teadis nii Vabariigi valitus kui ka kaitseminister Sven Mikser, kui nad 2015. aastal andsid hoonestusõiguste eraldamisega loa Aidu tuulepargi rajamiseks.

Kuni sinnamaani oli Aidu tuulepargi rajamine puhtalt teoreetiline, sest kui puudub õigus maadele, siis saab tuulepargi rajamisest ainult unistada. Varja tuulepargis olid aga selleks ajaks kõikide tuulegeneraatorite tarbeks hoonestusõiguste lepingud sõlmitud, keskkonnamõjude hindamine läbi viidud ning ka planeering kaitseministeeriumi märkusi arvestades arendaja poolt kinni makstud ja vallavolikogu poolt kehtestatud.

Hoonestusõiguste ehk maakasutuse õiguse vajalikkust on kinnitanud avalikult ka tollane kaitseministeeriumi ametnik Heddy Klasen, öeldes, et alles hoonestusõiguste omamine tuulegeneraatorite tarbeks annab õiguse tuulepargi rajamiseks.

Kuid ometi keelati kaitseministeeriumi poolt järsku Varja tuulepargi rajamine ja üllataval kombel anti vabariigi valitsuse poolt selle asemel luba palju suurema ja kõrgema Aidu tuulepargi rajamiseks. Seda kummalisel kombel peale seda, kui meie poolt planeeritud Varja tuuleparki oli keelatud rajada!

Aidu tuulepark pidi minema Eesti Energia kätte

Nüüd tekibki küsimus, et kelle huvides kaitseministeeriumi ametnikud ja ka vabariigi valitsus sedasi käitus? Kindlasti mitte riigi kaitsevõime huvides. Vastus saab olla ainult üks. Aidu tuulepark pidi saama Eesti Energiale ja mitte kellelegi teisele. Kõik võimalikud konkurendid tuli riigi „julgeolekuohu“ põhjendusega elimineerida. See on alasti fakt ja sellest ei saa üle ega ümber.

Analoogne lugu on ka Toila valla territooriumile plaanitud Päite-Vaivina tuulepargiga, kus kaitseministeerium kooskõlastas pargis tuulegeneraatorite asukohad ja kõrgused, mis nii nagu Narva tuhaväljal olev Eesti Energiale kuuluv tuulepark, ei jää üldse Kellavere radari vaatevälja. Kui selgus, et Päite-Vaivina tuuleparki hakataksegi rajama, siis leiutas kaitseministeerium koheselt uue asjaoluna müstilise raadioluure takistamise tuulegeneraatorite poolt. Kuid mis peaks see oleme üldse arendaja probleem?

Arendaja alustas oma lubatud tegevust lähtuvalt riigi õigusruumis kehtivatest seadustest. Kaitseministeeriumi asi on tagada riigikaitse ja seda mitte keeldudega, vaid küsimuste lahendamisega. Oma saamatust ja küündimatust arendaja peal välja elada – see on tõeline militaarriigi tase!

Me teame suurepäraselt, et raadioluuret teostatakse mobiilsete masinatega – ehk luura seal, kus tahad ja segajaid kõige vähem. Samas väita, et Narva tuhaväljal olev tuulepark ei ole ohuks riigi julgeolekule ning kümneid kilomeetreid piirist eemal olev tunduvalt väiksem tuulepark on seda, on lihtsalt absurdne.

Aga kui raadioluure on kahjustatud ja Eesti riiklik julgeolek on selleläbi häiritud, siis miks ei taha ka kaitseministeerium seda Eesti Energiale kuuluvat tuuleparki koheselt lammutama hakata. Täpselt samamoodi nagu lubas Aidus vendade Sõnajalgade tuulegeneraatorid lammutada?

Kas Eesti Energiale kuuluv Narva tuulepark ohustab just vene piiri peal meie riigi kaitsevõimet ja raadioluuret vähem kui Aidu tuulepark? Või mida üldse ohustatakse? Kas Kellavere radari tööd või raadioluure segamist? Loomulikult mitte kumbagi. Ja kui see Eesti Energiale kuuluv Narva tuulepark ei ohusta riigi kaitsevõimet, siis miks on kaitseministeerium blokeerinud kõik potentsiaalsete tuuleparkide planeeringud just olemasoleva Narva tuulepargi vahetus läheduses?

Ülbe suhtumine ettevõtjatesse

Need ongi küsimused, millele ei ole suutnud kaitseministeerium anda adekvaatseid vastuseid. Olen küsinud ametlikult vastuseid isegi tollaselt peaministrilt Taavi Rõivaselt ja praeguselt peaministrilt Jüri Rataselt kuid vastused on tänaseni saamata. Nii ülbelt käitutakse meie riigis ettevõtjatega, kes on investeerinud ja on veel valmis investeerima taastuvenergeetikasse miljoneid eurosid isiklikku raha, tahtmata seejuures sentigi taastuvenergia tasu.

https://arileht.delfi.ee/news/uudised/tuulearimees-tanane-noiajaht-aidu-tuulikutele-peegeldab-paanikat-kaitseministeeriumis?id=86051605

error: Mis sa munni mürad?

Jätkates sellel lehel nõustute KÜPSISTE kasutamisega lisa informatsioon

Käesoleval lehel on KÜPSISED automaatselt aktivseeritid, et anda teile parim võimalik sirvimisvõimalus. Kui jätkate selle veebisaidi kasutamist ilma seadeid muutmata või klõpsate allpool nuppu "OK", siis nõustute sellega.

Sulge